Draamateater "Võrk"

Tänapäeva silmakirjalikkust paljastav prohvet ja lugu sellest, kuidas inimkond ühes suures meediavõrgus elab

On kolmapäev, 2020. aasta 11. märts, kuigi kalendri järgi peaks peagi kevad algama, on tunne nagu oleks november jälle käes. Õues ulub tugev meretuul ja vihm peksab halastamatult näkku. Mõtlen pikalt, mida oma vaba õhtuga teha, sest teatrimajas, kus ma töötan, täna õhtul etendust pole ja õhtupoolik on vaba. Välkmõttena otsustan uurida, kas Draamateatris on veel mõnele etendusele vabu kohti, sest peas vasardab juba mitmendat nädalat retoorikas antud kodune ülesanne ühest kultuurisündmuses arvustus kirjutada. Kuigi puutun igapäevaselt erinevate teatrietendustega kokku, siis otsustasin aususe huvides oma koduteatri lavastusi mitte arvustada: õnneks on õnn minu poolel ja Draamateatri suures saalis etenduvale “Võrgule” on veel paar vaba kohta. Kulub kõigest paar minutit ja pilet potsatabki mu e-mailile. Panen ruttu teatrikõlbulikud riided selga ja asun tuult ja vihma trotsides teele, ilma, et oleksin etenduse sisuga tutvunudki. Jõuan napilt kümme minutit enne etenduse algust Pärnu maanteel asuvasse majja, anna kiiruga oma mantli garderoobis töötavale naisterahvale ja torman teatrisaali. Täpselt kell seitse õhtul kustutatakse Draamateatri suures saalis tuled, eesriie avaneb ning terve ruum täitub aromaatse sigaretilõhnaga - on aeg võrku siseneda. 

“Võrk” on Lee Halli 2017. aastal kirjutatud näidend, mille alusena on kasutatud 1976. aastal linastunud samanimelist filmi. Draamateatri lavale tõi selle Hendrik Toompere jr 2019. aasta sügishooaja alguses. Näitlejatena astuvad laval üles Hendrik Toompere, Ivo Uukkivi, Marian Heinat, Kersti Heinloo, Markus Luik, Jüri Tiidus, Ain Lutsepp, Raimo Pass, Karmo Nigula, Kristo Viiding, Marta Laan, Taavi Teplenkov ja Rein Oja. Näidendi keskmes on vananev ja hiljuti lesestunud uudisteankur Howard Beale, kes pärast 25 aastat uudisteankurina töötamist madalate vaatajareitingute tõttu vallandatakse. Uudis šokeerib meest nõnda rängalt, et õhtuses otse-eetrisaates lubab ta, et täpselt nädala pärast laseb ta ennast otse-eetris, kõigi vaatajate silme all, maha. Antud lubadus levib kui hiidlaine üle kogu Ameerika: kõik ajakirjad ja telekanaleid ei räägi enam muust kui suitsiidsest Howard Beale’ist. Ootamatu populaarsus lööb aga vallandatud uudisteankuri õhtusaate reitingud kolossaalsetesse kõrgustesse, mille peale otsustavad telekanali omanikud Howardi tööle tagasi võtta. Siiski on Howardis midagi muutunud, uues otsesaates satub Howard justkui psühhoosi ja hakkab tervele Ameerika prohvetlikke õpetusi jagama sellest, kuidas maailm on tühine, televisioon on simulatsioon, millest me liialt sõltuvuses oleme ja tuleb õppida elu uues võtmes elamas. Ameerika tähelepanu on täielikult Howardile naelutatud. Telekanali reitingud pole kunagi nii kõrged olnud, mistõttu leiavad telemaja omanikud, et Howardi kohati psühhopaatlik ja prohvetlik käitumine on täpselt vajaminev meelelahutus, et telekanalina püsima jääda. Siiski ei keerle terve lavastus vaid Howardi ümber: lavastusse on sisse toodud ka tema ülemused, kontoritöötajatevahelised töösuhted ning armuafäär uudistesaate keskeakriisis toimetaja ja uue - noore ja sihikindla - naistoimetaja vahel. Lavastusse on põimitud keerulised inimsuhted, suurkorporatsioonide vajadus maha müüa isegi ebastabiilseid inimesi ning pidev konkureerimine erinevates eluvaldkondades. 

Esmalt jäi mulle lavastuse puhul silma selle ülimalt kõnekas ja läbimõeldud lavakujundus, kunstnik Kristjan Suits on järjekordse tugeva tööga hakkama saanud. Kasutatud on suuri ekraane ja 70ndatele kohast telestuudio mööblit, mis tekitab väga audentese ajastutruu õhkkonna. Täielikult kasutatakse ära Draamateatri suure saali lavatehnilisi võimeid - pöördlava tõestab oma vajalikkust selles lavastuses mitmekordselt. Lisaks kasutatakse etenduses otse-eetri reaalset olemust, kus operaator filmib reaalajas tegelaste tele-etteasteid, mis kuvatakse suurtele laval olevate ekraanidele ja annavad edasi tõelist otse-eetri olemust.  Samuti on palju rõhku pandud kostüümidele, mis toetavad lavastust ja annavad vaatajale selge sõnumi ajastust, mil tegevus toimub. 

Tugeva rolli teeb Hendrik Toompere, kes kehastab lavastuse peategelast Howardit. Tema vaatamine selles rollis ei tekita tunnet nagu asi poleks audentne või vaataks  näitemängu, tekib tunne nagu päriselt vaatakski Howard Beale’i - hulluks läinud prohvetlikku telediktorit. Ta suutis pikad ja prohvetlikud monoloogid sajaprotsendiliselt enda omadeks teha ja tekitas saalis tunde nagu olekski aasta 1976 ning käimas on ajastule omane prohvetlik telešõu. Toompere suutis kogu aeg fookuse endal hoida ja kordagi ei osanud ette näha, mida ta järgmisena teeb või ütleb. Kogu rolli sulandumine on väga tipptasemel ja raske oleks kedagi teist selles rollis enam ette kujutada. 

Kõrvalosatäitjana köitis minu tähelepanu enim Karmo Nigula, kes kehastas noort ja atsakat saatejuhti, kelle sihid olid kõrgel ning, kes oli valmis igas olukorras Howardit asendama. Teine vaatus oli üles ehitatud kui telesaade, mida Nigula juhtis. Juba vaheajal tuli ta mikrofoniga lavale ja hakkas teatrikülastajatega suhtlema ja lõi huvitavaid mänge, et külastajaid fookuses hoida. Nigula suutis oma saatejuhi rolli väga hästi sisse sulanduda ja oli kristjanjõekaldalikult energiline ja rõõmsameelne. 

“Võrk” on ääretult ühiskonnakriitiline teos, kus tuuakse väga täpselt ja ausalt välja ühiskonna erinevad kitsaskohad. Suuresti keskendutakse just meedia mõjule, kuid siiski on oluline roll ka erinevatel inimsuhetel: kuidas kõrgematel postisioonidel töötavad inimesed oma postisiooni alluvate suhtes ära kasutatakse, ebaausate võtete kasutamine selleks, et edutamist saada ning pidev tööalane möödarääkimine. Samuti on pööratud palju rõhku sellele, kuidas kõike ja kõiki üritatakse rahaks teha: selles lavastuses Howardi psühhopaatilist käitumist, kuid siinkohal saab tuua paralleeli tänapäevase nutiajastuga, kus suurem osa inimkonnast soovib ennast müüa ja omada platvormi, millega raha teenida. Etendust vaadates lõin ma pidevalt seoseid lavastuse ja tänase päeva vahel ning etenduse lõpus sain aru, et kui oleks kasutatud tänapäevaseid riideid ja lavakujundus, oleks võinud vaataja vabalt ära petta sellega, et lavastus ongi tänasest ühiskonnast. 

Kindlasti on “Võrk” üks viimase aasta tugevamaid ja ühiskonnakriitilisemaid lavastusi, mida mina näinud olen. Kuigi etendus kirjeldab seitsmekümnendaid aastaid, on kogu meelelahutusäri omakasupüüdlikkus on ka 40 aastat hiljem aktuaalne probleem. Absoluutselt kõike üritatakse raha ja klikkide nimel maha müüa, lihtsalt meediakanalid on muutunud. Kui seitsmekümnendadel oli peamiseks infoallikaks televisioon, siis nüüdseks on info kolinud meie taskutesse ja telefonidesse. Samuti aitas lavastus mõista infovõrku, millesse kogu ühiskond seotud on. Kas see infovõrgus elamine on hea või halb las jääda iga vaataja enda otsustada, kuid lavastus ise oli minu silmis hea. Kõik rollid toetasid lavastuse sisu, kunstiliselt oli lava esteetiline ja ajastutruu ning kasutatav muusika lisas etendusele vürtsi, mitte ei mõjunud vastuoluliselt või ei hajutanud vaataja tähelepanu liialt.