Draamateater "Võrk"
Tänapäeva silmakirjalikkust paljastav prohvet ja lugu sellest, kuidas inimkond ühes suures meediavõrgus elab On kolmapäev, 2020. aasta 11. märts, kuigi kalendri järgi peaks peagi kevad algama, on tunne nagu oleks november jälle käes. Õues ulub tugev meretuul ja vihm peksab halastamatult näkku. Mõtlen pikalt, mida oma vaba õhtuga teha, sest teatrimajas, kus ma töötan, täna õhtul etendust pole ja õhtupoolik on vaba. Välkmõttena otsustan uurida, kas Draamateatris on veel mõnele etendusele vabu kohti, sest peas vasardab juba mitmendat nädalat retoorikas antud kodune ülesanne ühest kultuurisündmuses arvustus kirjutada. Kuigi puutun igapäevaselt erinevate teatrietendustega kokku, siis otsustasin aususe huvides oma koduteatri lavastusi mitte arvustada: õnneks on õnn minu poolel ja Draamateatri suures saalis etenduvale “Võrgule” on veel paar vaba kohta. Kulub kõigest paar minutit ja pilet potsatabki mu e-mailile. Panen ruttu teatrikõlbulikud riided selga ja asun tuult ja vihma trotsides t...